Üleasnne 1

Hariduslikud erivajadused - mis need on?

Eesti Hariduse Infosüsteemi (https://www.ekk.edu.ee/ehis/) andmetel määratletakse hariduslike erivajadustena
õpiraskusi (sh ajutisi)
kehapuudeid
kõnepuudeid
kirjutamis-, lugemis- ja /või arvutusraskusi ning probleeme häälikuseadega
nägemispuudeid
kuulmispuudeid
psüühilisi erivajadusi
pervasiivseid arenguhäireid
emotsionaalse ja kommunikatiivse arengu hälbeid ning autistlikke häireid
kasvatusraskusi (käitumisprobleeme)
uusimmigrandi staatust (uusimmigrantide lapsed)
muid terviseprobleeme
vahepealset viibimist välisriigis
eriandekust
(Kikkas, 2009)

Kaasav hariduspoliitika on toonud vajaduse määratleda tavapärasest erinevat õppekorraldust või lisaõpet vajavad õppurid. Et haridusvõimalused oleksid kõigile tagatud, lähtume võrdsete võimaluste, kättesaadavuse ja ligipääsetavuse põhimõtetest. Sageli on nende põhimõtete realiseerumiseks vaja lisameetmeid.
Haridusliku erivajaduse all mõistetakse vajadust teha muudatusi või kohandusi kooli õppekavas, rühma töökavas või õpikeskkonnas (õppevorm, õpperuumid, õppevahendid, meetodid, suhtluskeel, spetsiaalse ettevalmistusega pedagoogid, vajadusel tugipersonal). Nii tagatakse kõigile võimalus maksimaalseks osalemiseks õppeprotsessis ja individuaalseks arenguks. Haridusliku erivajadusega õpilased võivad olla nii puudega, õpiraskustega, aga ka andekad või mingitel muudel põhjustel õpikeskkonna kohandamist vajavad lapsed ja noored.
Eestis on seadusega tagatud tasuta kohustuslik põhiharidus ning võimalus õppida kodulähedases koolis. Koolil on omakorda ülesanne kaasata õpilased õppeprotsessi ja kohandada õpikeskkond selliseks, et iga õppija (sh erivajadusega) saab õppida ja oma võimeid maksimaalselt arendada.
(http://hm.ee/index.php?049578)

Erivajadused läbi aegade

Erivajadusi ja puudeid on läbi aegade defineeritud ning nendesse suhtutud väga erinevalt. Inimkonna varasem ajalugu tunneb mitmeid juhte, kus „teistmoodi“ inimesed on kuulunud otseselt ja füüsiliselt väljapraakimisele (alates Spartast, kus puuetega vastsündinud jäeti mägedesse surema , ning lõpetades programmiga Aktion T4 vaimupuuetega ja erinevate vaimuhaigustega inimeste hävitamiseks Hitleri-aegsel Saksamaal), samas on paljud "primitiivsed" ühiskonnad suhtunud neisse lugupidavalt ja näinud neis isegi kõrgemate jõudude soosikuid. Vaatleme järgnevalt lühidalt erinevaid arenguetappe sel teel.
(Kikkas, 2009)


Mis on tabu?

Tabu tähendab millegagi kokkupuutumise keeldu. Mõiste (taboo) tuleneb polüneesia keeltest ja kultuurist, kus kehtis pühadustabu (keeld puutuda pealikke ja ülemusi, siseneda pühaks kuulutatud paikadesse jms) ning rüvedustabu (käsk hoiduda eemale räpasteks ja ohtlikeks peetavatest olevustest ja kohtadest).
Mõiste on laenatud paljudesse keeltesse, kuid vastav nähtus on eri vormides enamikus kultuurides algupäraselt tuntud. Näiteks kehtisid loodusrahvastel erilised tabud jahile või kalale minejale ning menstrueerivale ja rasedale naisele. Tabu mõistet kasutatakse ka laiemas tähenduses, nt võidakse öelda, et mingi probleem on ühiskonnas või seltskonnas tabuteema.
(http://et.wikipedia.org/wiki/Tabu)


Puue kui tabu

Esmane määratlemine toimus pikka aega kriteeriumi "tal on midagi puudu" - pole jalga, ei näe, ei kuule - alusel, seega üsna umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes ("vigane", "sant", "pime", "hull", "langetõbine", "puujalaga" jne).
Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelmise mudeli sotsiaalsemat varianti - "ta ei saa seda-ja-seda teha" - ei saa joosta, ujuda, puid raiuda, ratsutada. Sellise mudeli ühe näitena võib mainida keskaegset külakogukonda (kust pärineb otsapidi ka eesti vanasõna "iga vald toidab oma sandid ise"). Kogukond hoolitses jõudumööda ka oma nõrgemate liikmete eest ja kuigi enamasti ei saa rääkida võrdväärsest kohtlemisest (vt omaaegset terminit "külaloll"), kanti nende põhivajaduste eest hoolt ning rakendati ka jõudumööda tööle (karja hoidma, puid vedama vms).
(Kikkas, 2009)


Puue kui tervisehäire

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud.
Sellisel lähenemisel on võrreldes eelmise ajajärguga oluline eelis - stigma vähenemine. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust (vrd eespooltoodud näide Piiblist), puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult.
Teisalt aga pani selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime - puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (medical model of disability), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi.

(Kikkas, 2009)

Puue kui ühiskonna probleem?

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama (eeskätt puuetega inimeste endi seast pärit aktivistide, aga ka mõnede spetsialistide poolt) kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. Sotsiaalne mudel aga näeb selles samaväärset diskrimineerimist kui omaaegne "ainult valgetele" süsteem USA-s ja Lõuna-Aafrikas - sotsiaalse mudeli järgi peab ühiskond muutuma kõigil tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast (positiivse näitena selles vallas võib mainida tänapäevaseid kuuldeaparaate, nägemisabivahendeid ning ka operatsioone nagu laser-silmalõikus või kõrvaimplantaatide paigaldamine - tänapäeval nende abil täiesti tavapärast elu elavad inimesed oleksid jäänud varasematel aegadel puuetega inimeste seisusse koos kõigi siit tulenevate takistustega).
Tänaseks on olemas erinevaid puuetekäsitlusi, mis asuvad kahe viimatimainitud mudeli vahepeal. On olemas ka äärmuskäsitlused, näiteks nn ultrasotsiaalne mudel, mis on levinud peamiselt Suurbritannia vasakpoolsetes-feministlikes akadeemilistes ringkondades. Sotsiaalsest mudelist ja radikaalfeminismist lähtudes jõutakse kohati väga huvitavate järeldusteni - näiteks leitakse, et raske liikumispuudega inimene, kes üritab käima õppida, käitub valesti - süüdi on ju ühiskond ja seepärast on karkudega käia üritamine (isegi juhul, kui inimene seda näiteks treeningu mõttes ise soovib) ratastooli kasutamise asemel järeleandmine rõhujate survele. Mõnel juhul on sellised inimesed isegi "reeturi" sildi külge saanud. Sellistes ektsessides tuleb siiski näha pigem heaoluühiskonna teatud osa "igavusest lolliksminekut" kui sealsete puuetega inimeste valdava osa seisukohti (ent ka puueteaktivistide seas on inimesi, kes leiavad, et enese treenimine puudest vabanemise eesmärgil on "omade reetmine" ja paraolümpia on kõige hullem klassivõitluse - kuna sageli tuuakse mängu ka marksistlik klassikäsitlus - tööriist). Äärmuskäsitlused on põhjustanud ka vastureaktsioone, näiteks mõned Peter Singeri või JC Lesteri seisukohad, mis kalduvad skaala teise serva.
(Kikkas, 2009)

Puue kui eluviis

Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. Nii võivad tavamõistes (vanemate järgi) eri rahvustest kurdid tajuda teineteist rahvuskaaslastena, samas passijärgse rahvuse mittekurti esindajat aga kui "võõramaalast". Inglise keeles kasutavad sedalaadi omakultuuri väärtustavad kurdid inimesed omanimetusena suurtähelist Deaf'i (analoogiliselt muude rahvusenimetustega American, French, English).
(Kikkas, 2009)

Maailmas on kehtestatud erinevaid seadusi ja määrusi, mille eesmärk on parandada puuetega inimeste elu. Sellele vaatamata on kõikjal, kõigis ühiskondades puuetega inimesed halvemas olukorras, kui keskmine inimene. Ikka endiselt on osa puuetega inimesi ühiskonnas kõrvale jäetud, - selline on puuetega inimeste elu ka meil Eestis. Kogu inimkonna ajaloo jooksul on teadmatus, hoolimatus, ebausk ja kartus eraldanud nähtavate ja nähtamatute takistustega puuetega inimesed teistest ja muutnud nad vähearvestatavaks.

Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid kiideti ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga heaks 1993.a. Standardreeglite eesmärk on olla rahvusvaheliseks normiks või mõõdupuuks, mille abil meie kõik, nii puuetega kui puueteta inimesed, võime luua kõigi jaoks parema ühiskonna. Standardreeglite eesmärk on tagada, et puuetega tüdrukutel, poistel naistel ja meestel oleksid ühiskonnaliikmetena samad õigused ja kohustused kui teistel.

Siiski on veel takistusi, mis ei lase puuetega inimestel kasutada samu õigusi ja kohustusi mis teistel ning raskendavad osalemist ühiskonnaelus. Takistuste kõrvaldamiseks on riik ja omavalitsused kohustatud rakendama vajalikke abinõusid. Puuetega inimesed ja nende organisatsioonid peaksid selles protsessis olema aktiivsed partnerid. Puuetega inimestele ei taotleta eeliseid ega soodustusi. Abinõude eesmärk on puude kompenseerimine, et saavutada võrdne lähtepositsioon, võrdsed võimalused.

Standardreeglitega tutvudes võid järeldada, mis meie ühiskonnas, sinu elukohas või Eestis tervikuna vastab puuetega inimeste vajadustele, mis mitte. Standardreeglite abil võib kindlaks määrata ka kõik meie elus esinevad probleemid ja puudused.

Eesti Vabariigi valitsus kiitis puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid heaks 16. mai 1995.a. istungil, nüüd võib neid kasutada töövahendina.
(http://www.epikoda.ee/include/blob.php?download=epikmain1&id=0087)


Kasutatud allikad:

Kikkas, K. (2009). Haridustehnoloogia ja erivajadusega inimesed

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed:_Osalejad


Leppik, E. ;Kuzmin, V. (1996) Puuetega inimestele v6rdsete v6imaluste loomise standardreeglite kasutamisjuhend

http://www.epikoda.ee/include/blob.php?download=epikmain1&id=0087


http://et.wikipedia.org/wiki/Tabu



http://hm.ee/index.php?049578